Takistuskeevitus
See protsess, mida kasutatakse õhukeste metallosade keevitamiseks, hõlmab töödeldava detaili kinnitamist kahe elektroodi vahele ja suure voolu suunamist kontaktpindade sulatamiseks; keevitamine saavutatakse tooriku elektritakistusest tekkiva soojuse kaudu. Toorikud on altid deformatsioonile. Erinevalt laserkeevitusest, mida teostatakse ühelt poolt, ühendab takistuskeevitus materjale mõlemalt poolt. Elektroodid vajavad sagedast hooldust, et eemaldada töödeldavale detailile oksiidid ja metall. Seevastu õhukeste metallist vuukide laserkeevitus ei hõlma füüsilist kontakti töödeldava detailiga; tala võib ulatuda tavaliste keevitusmeetodite jaoks ligipääsmatutesse kohtadesse ja protsess pakub suurt keevituskiirust.
Argooni kaarkeevitus
See meetod kasutab mittekuluvat elektroodi ja kaitsegaasi. Kuigi seda kasutatakse tavaliselt õhukeste toorikute jaoks, on sellel aeglasem keevituskiirus ja oluliselt suurem soojussisend kui laserkeevitusel, mistõttu see võib põhjustada deformatsioone.
Plasma kaarkeevitus
Sarnaselt argoonkaarega keevitamisele kasutatakse selles protsessis põletit, mis tekitab kaare temperatuuri ja energiatiheduse suurendamiseks kitsendatud kaare. See pakub suuremat kiirust ja suuremat läbitungivust kui argooni kaarkeevitus, kuigi jääb selles osas alla laserkeevitusele.
Elektronkiirkeevitus
See protsess põhineb kiirendatud suure energiatihedusega elektronide voolul, mis tabavad töödeldavat detaili. See tekitab intensiivse kuumuse väikeses kontsentreeritud pinnal, luues "võtmeaugu" efekti, mis võimaldab sügavat läbitungimist keevitada. Peamised puudused hõlmavad kõrgvaakumkeskkonna nõuet, et vältida elektronide hajumist, keerukaid seadmeid ning vaakumkambri poolt kehtestatud tooriku suuruse ja kuju piiranguid; see nõuab ka ranget montaažitäpsust. Kuigi mittevaakum-elektronkiirkeevitus on võimalik, halvendab elektronide hajumine teravustamist ja vähendab tõhusust. Muud probleemid hõlmavad magnetilist kõrvalekallet – kuna elektronid on laetud osakesed, siis magnetväljad võivad kiirt kõrvale kalduda, mistõttu on vaja töödeldava detaili keevituseelset demagnetiseerimist ja röntgenkiirgust, mis on eriti tugevad kõrge pinge korral ja nõuavad operaatori kaitset. Laserkeevitus ei nõua aga vaakumkambrit ega keevituseelset demagnetiseerimist; seda saab teostada atmosfääris ilma röntgenkiirguse ohtudeta, võimaldades tootmisoperatsioone ja magnetiliste materjalide keevitamist.
